Kaastunne on emotsionaalne ressurss, mille väärtust ei tasu alahinnata. Muuhulgas püsivad kaastunde najal püsti heategevuslikud algatused, mille raames kaastundlikud inimesed avavad oma rahakoti hõlmad, et aidata võõraid inimesi, kes on ühel või teisel moel hädas. Heategevus on üles ehitatud usaldusele. Usaldus paraku on habras olevus ning usalduse kuritarvitamist – eriti heategevuslikus kontekstis – tuleb võtta väga tõsiselt. Kui üks heategevuslik algatus osutub petumaiguliseks, võib see õõnestada usaldust heategevuse vastu üldisemalt. Sestap pean järgmise loo päevavalgele toomist vajalikuks mitte vaid konkreetse juhtumi kontekstis, vaid heategevuslike algatuste kaitsmise eesmärgil üldisemalt.
Kuuuurija tõi 2024. aasta sügisel oma hooaja avaosas vaatajateni loo Erko Elmikust. Kuuuurija kajastuses oli Erko justkui ohver, kellele on liiga tehtud. Lühidalt kokku võttes rääkis Erko Katrin Lustile kurva loo sellest, kuidas Erko olevat 2015. aastal ostnud maja ühelt vanahärralt. Paraku ei jõudnud osapooled tehingu vormistamiseks notarisse. See tähendab aga, et Erko ei saanudki tegelikult üldse maja omanikuks.
Kui pärijaks saab suvaline OÜ pealinnast
Vanahärra suri 2021. aastal ning tema vara pärisid tema naine ja poeg. Poeg aga oli kahjuks võlgades, mistõttu läks poja osa pärandvarast avalikul enampakkumisel müüki. Enampakkumiselt ostis poja pärandvara osa üks äritegelane pealinnast oma OÜ kaudu. Juurakeeles muutus ärika OÜ seeläbi “pärijaks”. Jah, tõepoolest saabki üks jumala suvaline osaühing muutuda kellegi võõra vanahärra pärijaks, kui osaühing ostab mõttelise osa pärandvara ühisusest. Juriidilisest vaatest on pärandvara üks pott (nn pärandvara ühisus), mis tervikuna kuulub pärijatele (olgu neid palju neid on). Pärijad ei saa küll pärandvara osaks olevaid asju, esemeid, õigusi jms eraldi käsutada, kuid saavad nt enda mõttelist osa pärandvaraühisusest müüa. Nii saab seda müüa ka kohtutäitur avalikul enampakkumisel pärija võlgade katteks.
Ärikal, kelle OÜ astus vanahärra poja asemel pärijaks, õnnestus ka lahkunu teise pärija, vanahärra naisega kokkuleppele saada. Seeläbi sai ärika OÜ pärandvara jagamise tulemusel ainuomanikuks selle kinnisvara suhtes, mille Erko enda arvates 2015. aastal vanahärralt ostnud oli.
Niimoodi Erko Kuuuurijasse jõudiski: olles justkui 2015. aastal soetanud kinnisasja, mida Erko pere oma koduks pidas, sai Erko väga halva üllatuse osaliseks, kui 2024. aastal ilmus hoovile uus peremees, kelle OÜ oli hoopis saanud Erko kodu omanikuks. Kuidas siis nii?
Kes notaris ei käi, see majaomanikuks ei saa
Juriidiliselt on asi väga lihtne. Kuna Erko ja lahkunud vanahärra ei käinud notaris tehingut vormistamas, oli 2015. aasta ostu-müügitehing tühine – juriidilises mõttes polnud seda algusest peale olemas. See tähendab, et vanahärra oli oma elu lõpuni üks selle kinnisasja omanikest ning pärast tema surma muutus see osaks tema pärandvarast. Aga siiagi on üks väiksem koer maetud, mis Kuuuurijas täiesti tähelepanuta jäi: vanahärra polnud selle kinnisasja ainuomanik. Lahkunu oli abielumees, mistõttu kuulus see kinnisasi talle naisega kahasse. See nüanss jäi Katrin Lustil märkamata. Tema käsitluses justkui sai lahkunu naine kinnisasja suhtes õigusi alles pärimismenetluse kaudu. Tegelikult nii see polnud. See tähendab, et ka 2015. aastal sõlmitud tühiseks osutunud müügitehingusse tulnuks proua kaasata – seda aga ei tehtud. Ehk kui Erko ja vanahärra oleksidki notarisse jõudnud, oleks viimane juhtinud nende tähelepanu sellele, et ilma vanahärra abikaasata tehingut toimuda ei saa. Paraku oli see veel ehk kõige väiksem prohmakas Katrin Lusti poolt.
Palju suurem – kõige suurem – probleem Erko Elmiku loo esimeses kajastuses Kuuurija poolt seisnes vastamata jäänud küsimuses, et miks Erko ja lahkunud vanahärra ikkagi 6 aasta jooksul notarisse ei jõudnud. Tegelik vastus sellele küsimusele on avalik teave, mida võinuks leida igaüks, kes oleks vähegi tõsisemalt Erko loo uurimise ette võtnud. Kuuuurija seda paraku ei teinud.
02.09.2024 eetrisse läinud Kuuuurija saates selgitas Erko Elmik Katrin Lustile ja vaatajatele, et 16.04.2015 sõlmitud müügitehingu järgi pidi Erko kinnisasja eest kokku 7500 eurot tasuma. Sellest 3000 eurot maksis Erko kohe ära ning ülejäänud 4500 eurot pidi Erko 9 kuu jooksul 500-euroste osamaksetena tasuma. Järelmaksu tasumisega jäi Erko aga hägustel põhjustel hätta. Maksetega hilinemise tõttu ja enda sõnul heast südamest tasus Erko lõppastmes vanahärrale kinnisasja eest kokku hoopis 11 200 eurot esialgu kokku lepitud 7500 euro asemel. Ka siin jäi Lustil mõni asi välja uurimata. Näiteks see, et 2015. aastast on leitav müügikuulutus, mille kohaselt soovis vanahärra kinnisasja eest esialgu 10 400 eurot saada. Erkoga sõlmiti kokkulepe küll 7500 euro peale, kuid keskmine mõistlik inimene võib spekuleerida, et kui vanahärrale sai selgeks, et Erko ei suuda lubatud summat lubatud aja jooksul tasuda, ei olnud vanahärra tõenäoliselt nii suure allahindlusega enam väga rahul. Küllap see lõplik summa 11 200 eurot oli enamat, kui vaid Erko heast tahtest sündinud 52%-ne juurdehindlus. Aga see selleks.
Igatahes sai Erkol 11 200-euroseks ostuhinnaks kujunenud kogusummast viimane makse tehtud 19.06.2019. aastal. Kuid miks siis notarisse ei mindud? Seda küsimust taipas Katrin Lust küll esitada, aga kahjuks ei närinud Lust Erko vastusena esitatud valedest läbi.
Miks ikkagi ei jõudnud Erko müüjaga 6 aasta jooksul notarisse?
Nimelt hakkas Erko väitma, et vanahärra jäi haigeks ja tuli koroona. Seepeale märgib Lust vaheklipis: “Aasta oli siis 2019, mil Eestis ja kogu maailmas oli pead tõstmas koroona, mis venitas ka Erko jaoks notarisse minemise hetke.”
Kel mälu veel vähegi korras teab ehk meenutada, et 2019. aasta suvel ei olnud Eestis mitte mingit koroonat. Ehk kui kõik raha sai makstud 19.06.2019, siis ei saanud koroona mitte kuidagi takistada Erkot ja vanahärrat notarisse minemast.
Erko selgitab 02.09.2024 Kuuuurija saates: “Me ei jõudanud nagu notarisse, kuna omanik jäi päris raskelt haigeks ja covid tuli peale. Covidi alguses ei olnud nagu ka kohe võimalik need distants-notari asjad, et need tulid alles hiljem, aga ta suri ennem ära.”
Oot, oot, Erko. Esiteks, kui nüüd eriti lahke olla, võiks ju öelda, et okei, võibolla 2019. aasta lõpus kellegi köhatus oli juba tegelikult koroona – aga kindlasti mitte 2019. aasta suvel, kui sul kõik rahad makstud said! Teiseks, need “distants-notari asjad” olid küll täitsa covidi alguses olemas. Notarite Koja veebilehe kohaselt algas notariaalsete tehingute kaugtõestamise pilootprojekt 2020. aasta veebruaris ning sama aasta aprillis oli juba võimalik kõiki tehinguid kaugtõestamisega teha (v.a abiellumine ja lahutamine). Kolmandaks, vanahärra suri alles 15.08.2021 ehk enam kui kaks aastat pärast seda, kui Erkol kõik rahad makstud said.
Ehk Erko jutt selle kohta, et miks ikkagi notarisse ei mindud, oli nii kahtlane kui üks jutt saab kahtlane olla. Paraku Katrin Lust vaid noogutas kaasa ning valetas vaatajatele, et tõepoolest, 2019. aastal oli Eestis juba pead tõstmas koroona – kuigi nii kohe kindlasti ei olnud.
Kuna Lust ja Kuuuurija ei tegele üldse mitte uurimisega, siis läks asi veel hullemaks, kui 04.11.2024 tuli eetrisse jätkulugu Erko saatusest. Jätkuloos uurib Katrin Lust, kuidas Erkol läheb, ning tõstatab muuhulgas ka küsimuse, et miks osad vaatajad Erkot pärast esimese saate eetrisse minekut petiseks ja valetajaks tembeldasid.
Sellele küsimusele vastab Erko kui lambanahas hunt, üsna muheda näoga, et ju nad peavad silmas ühte vana kohtuasja, millega Erko kunagi seotud oli. Erko selgitab: “Kui ma Kaitseväes töötasin, siis ma tulin sealt ära pahandustega ja sain omastamise süüdistuse.” Hea lugeja, Erko mitte lihtsalt ei saanud süüdistust, vaid ta mõisteti kriminaalkorras süüdi muuhulgas selle eest, et ta omastas Kaitseväelt diiselkütust koguses vähemalt 4290 liitrit.
Katrin uurib see peale: “Mis sul juhtus seal? Paari sõnaga.”
Erko vastab: “Ütleme nii, et kütuse omastamine oli.”
Katrin: “Mis see tähendab maakeeli?” Hea Katrin, maakeeli tähendab see, et Erko pani Kaitseväelt kütust rotti. Ja mitte vähe. Omastamine on maakeeli vargus. Omastamise ja varguse erisus juriidiliselt seisneb selles, et esimesel juhul on teo toimepanijal asja seaduslik valdus, teisel juhul mitte. Näiteks, kui sõber laenab sulle oma telefoni ja sina lähed müüd selle maha, siis see oli omastamine, sest sõber andis sulle telefoni valduse vabatahtlikult. Kui sa sõbra telefoni tema kotist salaja pätsad ja siis maha müüd, oled toime pannud varguse. Maakeeli on Erko Elmik varas. Juurakeeli tegeles ta suures koguses diiselkütuse omastamisega.
Erko vastab Katrinile: “Võtsin kütust siis nö oma tarbeks.” Oot oot, Erko, OMA tarbeks? 4290 liitrit oma tarbeks? Kas tõesti?
Erko jätkab: “Aastate peale kokku äkki tuli seal mõni tonn kokku.” Kohtulahendi kohaselt 2009. aasta juulist kuni 2011. aasta veebruarini tuli vähemalt 4290 liitrit kokku.
Katrin küsib üllatunult: “Mis tegid sellega siis?” Ma ei tea, Katrin, mida võiks üks inimene 4290 liitri diiselkütusega teha?
Selle küsimuse peale hakkab Erko kergelt muigama, võiks ehk isegi öelda, et hakkab naerma. Küllap tal on endalgi naljakas juba, et kuidas Katrin nii naiivne olla saab.
Erkol on raskusi õigete sõnade leidmisega Katrinile vastamisel: “Kas läks edasi ..Ütleme nii öelda oma sõitudeks või siis läks nii öelda nagu müügiks.” Huvitav palju Erko sellest 4290 liitrist pooleteise aasta jooksul ise maha sõita jõudis?
Katrini küsimused lähevad aga üha lollakamaks: “Kas sa teadsid, et seda kütust ei tohi kasutada või?”
Nii lollile küsimusele on Erkol ka juba keeruline vastata, et kuidas sa nüüd ütled Katrin Lustile näkku, et ilmselgelt, jah, teadsin. Kuigi Erko hakkab oma vastuses esimese sekundi jooksul justkui vale poole tüürima, otsustab ta ümber ning laob tõe letti: “Ei .. No .. Ütle.. Noh, ikka teadsin. See võibolla ei ole nagu õige öelda, aga Kaitseväes noh siis ..Ütleme nii, et neid asju juhtub seal palju ja tihti ja ..”
Katrin täpsustab: “Sa ei ole ainus?”
Erko noogutab innukalt kaasa: “Jaa! Jaa! Et ma tean, et ma ei ole ainus, aga, aga, noh, me siis olime need, kes pidime vahele jääma.”
Katrin lisab vaatajatele: “Erko kinnitab, et ta tegelikult väga kahetseb kõike seda juhtunut.”
Seejärel teeb Erko saatusliku vea. Ta otsustab veelkord ja veel rohkem valetada. Nimelt valetab Erko Katrinile otse näkku ja väidab: “Ma sain kriminaalkaristuse, mis on kantud, kulud on tasutud. See tuli koos kohtukuludega äkki 5000.” See vale oli suur viga, sest andis siinse kirjatüki autorile kindluse, et Erko vältis teadlikult vanahärraga notarisse minemist.
Katrin küsib kindluse mõttes üle: “Aga ma saan aru, et see lugu on selja taga ja sa tõesti oled need asjad ära tasunud ja oma veast aru saanud?”
Erko kinnitab julgustavalt: “Jah, jah, loomulikult, loomulikult!”
Taaskord jätab Kuuuurija tõe välja uurimata. Tõde on see, et Erko ei tasunud oma võlgenvust Kaitseväe ees täielikult ära, mistõttu käis Erko suhtes üle kümne aasta täitemenetlus, mille raames üritati Kaitseväe nõuet maksma panna, kuid olulises osas edutult.
Siinse kirjatüki autor esitas Kaitseväele 27.10.2024 teabenõude uurimaks, kas Erko ikka tõepoolest tasus oma võlgnevuse ära. 29.10.2024 vastas Kaitsevägi, et ei, Erko Elmik ei tasunud enda võlgnevust Kaitseväe ees täies ulatuses ära.
Nimelt mõistis Viru Maakohus 24.05.2011 Kaitseväe kasuks Erko Elmikult kütuse omastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja 4856,77 eurot. See nõue läks kohtutäiturile ning Erko suhtes alustati täitemenetlus. Seisuga 22.08.2024 oli Erko põhivõlgnevuse jäägiks Kaitseväe ees jätkuvalt 2710,21 eurot.
Erko avalduse alusel lõpetas kohtutäitur täitemenetluse 22.08.2024 aegumise tõttu. Nimelt mõisteti see raha Erkolt välja ajal, mil seaduse järgi pidi nõue aeguma 10 aastaga. Tänaseks on see aegumistähtaeg juba kaks korda pikem.
Ehk tegelikult pääses Erko Kaitseväele võla täielikust tasumisest aegumise abil.
Kas Erko varjas oma sissetulekuid kohtutäituri eest?
Kuid hea lugeja, miski siin loos taaskord ei klapi. Nimelt väitis Erko Kuuuurijas, et tema pani aastate jooksul vaidlusalusesse kinnisasja üle 40 000 euro. Seda rõhutab Katrin Lust ka 04.11.2024 jätkuloos. Samas ei suutnud Erko tasuda Kaitseväele veel tasumata jäänud summat 2710,21 eurot? Midagi on siin loos mäda.
Tegelikult on siin loos kõik mäda, kuid kõike ei jõua ühes kirjatükis lahti selgitada. Kõige olulisem on teada, et kui Erko 2015. aastal kinnisasja ostis, siis oleks notarisse minek olnud Erkole ohtlik. Kuna Erko suhtes oli käimas täitemenetlus, siis tähendanuks kinnisasja omanikuks saamine seda, et kohtutäitur võinuks vara arestida ning selle müüki panna, et katta Erko võlga Kaitseväe ees. Selle tulemi vältimiseks pidi Erko notarisse minekut vältima. Ehk tegelikult on ainult Erko ise süüdi selles, et tema pere kodu läks uue peremehe kätesse.
Lisaks pani Erko suure tõenäosusega toime uue kuriteo. Nimelt on täitemenetluses vara varjamine kuritegu. Kui Erko väitis Kuuuurijas, et maksis kinnisasja eest kokku 11 400 eurot ning mattis sinna veel lisaks remondiraha 30 000 eurot, siis ilmselgelt oli Erkol tegelikult piisavalt vara, et tasuda veel tasumata jäänud 2710,21 eurot Kaitseväele.
Ehk lõppastmes jäi Erko pere kodust ilma seetõttu, et Erko on kriminaal, kes keeldus kuriteoga tekitatud kahju hüvitamast, varjates kohtutäituri eest oma tegelikku varalist seisu, ning kes ootas kohtulahendiga välja mõistetud võla aegumist.
Oluline on teada, et ka lahkunud vanahärra pärijatel poleks tegelikult olnud mitte mingit kohustust Erkoga notarisse minna kinnisasja tema nimele kirjutama. Esiteks oli Erko ja vanahärra 2015. aasta kokkulepe tühine, mistõttu ei loonud see kellelegi kohustust kinniasja notaris Erko nimele vormistada. Sellist kokkulepet saab kehtivalt ainult notaris sõlmida. Teiseks ei olnud selle 2015. aasta kokkuleppe pooleks vanahärra proua, kes oli tegelikult kinnisasja üks kahest ühisomanikust ning võibolla isegi ei teadnud, et ta seda on.
Katrin Lustile ja meediale: häbi häbi püksis käbi
Kogu seda saagat on jooksvalt kajastanud ka Postimees, kes loomulikult pole samuti tegelenud ühegi asjaolu tegeliku uurimisega, vaid on peaasjalikult tegelenud Kuuuurija saate sisu refereerimisega.
Kuuuurija ja Postimehe kajastuse abil levis Erko lugu üle terve Eesti. Erko enda sõnul annetasid head inimesed talle kokku ligi 5600 eurot. Teades nüüdseks, et Erko on petis ja valetaja, siis võib kahelda selles, kas sellega annetused piirdusid või annetati tegelikkuses Erkole veel rohkem.
Ma ei tea, kas Katrin Lust, Kuuurija tegijad või Postimehe toimetus on tänaseks taibanud, mis tegelikult toimus. Fakt, et ei Kuuuurija, Katrin Lust isiklikult ega ka Postimees pole võtnud vaevaks oma viga parandada ja levitatud väärteavet ümber lükata, on äärmiselt kahetsusväärne. Selline käitumine on argpükslik ja vastutustundetu: kui söendatakse ilma midagi uurimata tuua vaatajate ja lugejateni lugusid, mille pinnalt head inimesed asuvad raha annetama, siis sellega kaasneb teatud ühiskondlik vastutus inimeste ees.
________________________________________________________________________
Selle loo olen kokku võtnud ka videoformaadis!
25.11.2024 edastasin ülaltoodust lühida kokkuvõtte Postimehele (vihje@postimees.ee) lootuses, et ehk nad soovivad tõe päevavalgele tuua. Vastust ma ei saanud.
Seejärel otsustasin ise artikli valmis kirjutada.
Ülaltoodud artiklit olen pakkunud avaldamiseks erinevatele meedia väljaannetele, kes kas kaudselt või otseselt keeldusid (või ei saanud mu e-kirju kätte):
1) 06.12.2024 edastasin artikli EE peatoimetajale Merili Nikkolo’le, kes mu e-kirjale ei vastanud.
2) 12.12.2024 edastasin artikli uuesti EE-le, lisades adressaatideks ka Sulev Vedler’i ja Kerttu Jänese, kes on peatoimetaja asetäitjad. Vastust ma ei saanud.
3) 16.12.2024 edastasin artikli Päevalehe arvamustoimetajale, kes vastas kohe (aitäh sulle!), kuid keeldus järgneva argumendiga: “Aitäh jagamast seda lugu meiega! Kuna tegemist on vastusega Kanal 2s eetris olnud saatesse, oleks auditooriumile ikkagi selle loo õige kontekst Postimees Grupi meediamajas. Lisaks ei saa me võtta lugu vastu sellistel tingimustel nagu oma loo juures kirjeldate.” Viidatud tingimused olid lihtsad: lugu peab olema nädal aega tasuta kättesaadav kõigile, varalised õigused jäävad mulle ehk võin seda mõni aeg hiljem (nt paar kuud hiljem) ka oma blogis avaldada ning kõik muudatused tuleb minuga kooskõlastada.
4) 16.12.2024 edastasin siis ka artikli Postimehe päevatoimetajale (paevatoimetaja@postimees.ee), kuid vastust ei saanud.
5) 21.12.2024 kirjutasin Katrin Lustile tema elu24 e-postiaadressile, mis oli Kuuuurija diginurgas märgitud tema kui päevatoimetaja nime juures. Katrin Lust mulle ei vastanud.
Ehk siis teile teadmiseks – tõde ei tundu meedias väga kedagi huvitavat 🙁
30.12.2024 sain FB-lt teavituse, et loo peategelane Erko Elmik on mulle sõnumi kirjutanud. Sõnum oli järgnev:
“Tere. Olete ägedat tööd teinud ja super tubli olnud. Kiidan. Eks nii on alati, et saatest jäävad paljud asjad välja ja seda voolitakse, lõigatakse ja kleebitakse kokku inimestele meeldivas välimuses. Ma ei pea vajalikuks kõiki asju teile üle selgitama, sest see ei muuda minu jaoks midagi. Annetusrahade kohta ma valetanud ei ole ja olen nendega tasunud õigusabi kulusid ja hetkel ostan igapäevase elektri tarbeks kütust. Aga soovitan ka uurida täpsemalt, kuidas Martin sai siiski need osad kätte, mis vead on teinud kohtutäitur, mis vead on teinud notar. Kuidas Martin pettis välja Arnoldi naiselt 75% osa 1000€ eest. Kuidas ta oma ettevõtetega sahkerdab ja neid pankrotti laseb ja muudab nimesi, tööl ei käi, divitende ei võta ja saab elatud hästi. Kah huvitav uurimine olnud. Tänaseks meie seda kõike teame. Aga Teile ilusat päeva ja rohkelt päikest ellu. Edu
“
Aitäh, tarvis!
Lisa kommentaar