Tartu salapervert ja kuriteoteade Riigiprokuratuurile

Kas võis olla, et prokurör pani Tartu salaperverdi suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel hoopis ise kuriteo toime?

18.03.2025 avaldas Eesti Ekspress artikli pealkirjaga “Jõukur pani Tartu büroohoone WCsse üles salakaamerad, pidi maksma harukordselt suure summa”, autoriks Tarmo Vahter.

Artikli kohaselt leidsid ühe Tartu büroohoone töötajad kahel korral kahest erinevast ühiskasutatavast tualettruumist salakaamera. Kahe kaamera peale kokku oli salvestatud üle 600 videofaili sellest, kuidas pahaaimamatud töötajad palja alakehaga wc-potil istuvad (sest ega teisiti potil toimetada ei saa). Seejuures oli teine kaamera paigaldatud pärast seda, kui esimene oli juba leitud. See tähendab, et tegutsemas oli jultunud pervert, keda esimese kaamera avastamine veel ei heidutanud.

Uurijatel joppas mitmekordselt selle juhtumi puhul. Esiteks oli pervert loll, kuna näppis kaamerat nii palju, et sealt leiti biojälg, millest saadi tema DNA andmed. Teiseks olid perverdi andmed juba olemas Riiklikus süüteomenetluse biomeetriaregistris (RSBR). Tema andmed võisid sinna sattuda kolmel erineval põhjusel: (a) pervert oli juba varasemalt olnud seotud mõne piisavalt tõsise süüteoga; (b) pervert oli vabatahtlikult andmed sinna andnud, et teda saaks tuvastada, kui temaga midagi juhtub; (c) pervert on selline töötaja, kelle andmed on seal andmebaasis välistamise eesmärgil (nt laboritöötajad jms). Viimast ma tõenäoliseks ei pea, sest palgatöötaja ei suudaks maksta riigile 100,000 eurot kriminaalmenetluse lõpetamise saavutamiseks.

Kolmandaks vedas uurijatel selle, et pervert oli topelt-loll, kuna oli 3 salakaamerat soetanud veebipoest enda nime alt. Neljandaks oli pervert kolmekordselt loll, sest jäi enda kärsaga kaamerapilti ja seda EE andmetel veel “koduses keskkonnas”.

Ehk prokuratuuril oli siin PIHTAS PÕHJAS kaasus olemas. Siis aga otsustas prokuratuur asja ise põhja lasta sellega, et lõpetas kriminaalmenetluse oportuniteedi alusel ehk ajendil, et avalikku menetlushuvi pole ja perverdi süü pole suur.

Seejuures tunnistas prokuratuur minule täiesti arusaamatul põhjusel vaid 3 inimest kannatanuteks – ehk ainult need, kes kaamerad leidsid ja näoga videopilti jäid. EE vahendatud info järgi lõpetati menetlus perverdi suhtes tingimusel, et ta tasub riigikassasse 100,000 eurot ja menetluskulud 1,470 eurot. Isegi kolmele kannatanule ei pidanud pervert midagi hüvitama neile tekitatud mittevaralise kahju eest.

Perverdi isik jäi avalikuse ees salastatuks ehk kõik Tartu inimesed, kes kuskil büroohoones töötavad, peavad nüüd iga päev mõtlema selle peale, et kas see pervert võis nende töökohas toimetada ja kas see võib nende kolleeg või ülemus olla. Keegi ei tea, sest kriminaalmenetlus lõpetati enne asja kohtulikku uurimist.

Minule tundus prokuratuuri otsus väga kahtlane ning tegin sellest video. Ma ei ole kriminaalõiguse inimene ning video jaoks tehtud eeltöö karistusõiguse küsimuste uurimisel ei jõudnud mu peas piisavalt paika loksuda enne kui oli nädalake möödas. Kui see nädal mööda sai, siis käis mul peas klõps ära: prokuratuuril ei saanud olla alust perverdi suhtes menetluse lõpetamiseks oportuniteediga ja prokurör pidi seda teadma. Ja sõbrad, teadvalt menetluse aluseta lõpetamine on kuritegu. Sestap otsustasin, et prokuratuuri võimaliku praagi küsimust ei saa jätta niisama – siin tuleb midagi teha. Niisiis koostasin kuriteoteate Riigiprokuratuurile. Esitan selle kuriteoteate siin teile peaaegu samal kujul, nagu ta teele läks.

Pall on nüüd prokuratuuri käes.

KURITEOTEADE

Meedia vahendusel tuli 18.03.2025 avalikuks asjaolu, et Lõuna ringkonnaprokuratuur lõpetas 08.07.2024 KrMS § 202 ehk oportuniteedi alusel [ühe perverdi] suhtes KarS § 137 alusel algatatud kriminaalmenetluse seoses eraviisilise jälitustegevusega. Meedia andmetel:

• paigaldas [see pervert] vähemalt kahel korral, st kaks erinevat salakaamerat sama büroohoone kahte erinevasse ühiskasutatavasse tualetti, et vetsupotil istuvaid inimesi salaja lindistada (kaamera oli suunatud wc-potil istuvate inimeste paljaid alakehasid filmima);
• oli [see pervert] kahe kaamera peale kokku salvestanud üle 600 videofaili;
• tasus [see pervert] menetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel riigieelarvesse 100,000 eurot ning hüvitas riigile menetluskulud summas 1,470 eurot;
• ei seatud oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel [sellele perverdile] kohustust kannatanutele mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Seejuures käsitles prokuratuur kannatanutena vaid kolme inimest, kelle nägu jäi kaamerapilti salakaamerate avastamisel. Samas töötab kõnealuses büroohoones palju rohkem inimesi, kellest vähemalt kümmekond kasutab ühistualette, kuhu [see pervert] kaamerad paigaldas. Õiguskirjanduse kohaselt eeldab KarS § 137 mõttes eraviisilise jälitustegevuse objektiivne koosseis individualiseeritavat isikut. Prokuratuur selgitas meedia vahendusel, et nende hinnangul jäi videomaterjal “sisuliselt anonüümseks”, kuna kaamerad filmisid vaid inimeste paljaid alakehasid. Prokuratuuri sellekohane seisukoht ei ühti reaalsusega. Asjaolu, et inimese nägu kaamerapilti ei jää, ei tähenda, et inimene pole individualiseeritav. Inimene on äratuntav enama kui vaid näo järgi ning eraviisilise jälitustegevuse toimepanemist konkreetse isiku suhtes ei välista pelgalt asjaolu, et inimese näopilt kaamerasse ei jäänud. Vastupidisel juhul tuleks analoogselt järeldada, et ka näoga kaamera ette jäänud inimene pole individualiseeritav, kui tema isikut pole võimalik tuvastada ilma täiendavaid andmeid kogumata. Selline lähenemine muudaks KarS § 137 objektiivse koosseisu põhjendamatult kitsaks, kuivõrd see eeldaks, et jälitustegevusega kogutud materjal peab ilma täiendavaid andmeid kogumata võimaldama teo objektiks olnud isiku kohest tuvastamist kolmandate isikute poolt.

Avalikkusele esitatud teabe pinnalt on põhjust kahtlustada, et prokurör võis oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel toime panna kuriteo KarS § 311³ mõttes. Viimase kohaselt on muuhulgas prokuröri poolt kriminaalmenetluse teadvalt ebaseaduslik lõpetamine kuritegu. Kriminaalmenetluse lõpetamine on ebaseaduslik, kui sellel puudub õiguslik alus kas formaalses või materiaalses mõttes. Siinsel juhul on meedia poolt vahendatud teabe pinnalt põhjust kahtlustada, et KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks võis puududa alus materiaalses mõttes.

KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel on kindlad kumulatiivsed eeldused, millest kõik polnud käesoleval juhul täidetud:

1. Kriminaalmenetluse ese peab olema teise astme kuritegu – eeldus oli täidetud.
2. Kahtlustatava isiku süü ei ole suur – eeldus ei olnud täidetud. Õiguskirjanduse järgi tuleb süü suuruse hindamisel lähtuda mh sellest, kas süüd kergendavad asjaolud on ülekaalus. Konkreetsel juhul ei esinenud ühtegi süüd kergendavat asjaolu. Toimepanija oli täie mõistuse juures täiskasvanud inimene, kes soetas kolm salakaamerat ja paigaldas neist vähemalt kaks ühiskasutatavatesse tualettruumidesse, et alasti alakehaga inimesi salaja wc-potil filmida. Seejuures olid filmitavad isikud haavatas olukorras, kuna tualeti kasutamist tööpäeva jooksul pole võimalik vältida ning inimesed olid olukorrast tingitult sunnitud olema pool-alasti, et tualetti kasutada. See tähendab, et inimesi filmiti salaja intiimses ja haavatavas olukorras ning seda tööruumides, kus inimene eeldab turvalisust ja privaatsust ning ei oska perverdi tegutsemist kahtlustada (erinevalt näiteks suvalisest urkabaarist vms). Allakirjutanule teadaolevalt ei hüvitanud [see pervert] isegi näoga kaamerapilti jäänud kolmele de jure kannatanule tekitatud mittevaralist kahju, rääkimata kõigist de facto kannatanutest, keda sel viisil salaja wc-potil filmiti. Asjaolu, et [see pervert] vahele jäädes kahetsust avaldas, ei ole tõsiseltvõetavalt tõlgendatav kui “puhtsüdamlik kahetsus”. Isegi, kui [selle perverdi] kahetsust hinnati “puhtsüdamlikuks”, hõlmas tööruumide tualettides inimeste salaja filmimine haavatavas olukorras ja intiimses positsioonis inimesi, misõttu esines antud juhul ka karistust raskendavaid asjaolusid. Kuna prokuratuuri ja uurijate töö kannatanute tuvastamisel oli poolik, ei saa ka välistada, et [selle perverdi] kaamerate ette võis jääda alaealisi, rasedaid või muus mõttes abituid inimesi. Seega on objektiivselt selge, et süüd kergendavad asjaolud ei saanud üles kaaluda süüd raskendavaid asjaolusid. 
3. Kahtlustatav on heastanud või asunud heastama süüteoga tekitatud kahju – eeldus ei olnud täidetud. Allakirjutanule teadaolevalt ei pakkunud [see pervert] isegi kolmele de jure kannatanuks tunnistatud isikule tema poolt neile tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist, rääkimata teistest inimestest, keda samamoodi salaja filmiti.
4. Kahtlustatav on tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud – eeldus oli täidetud.
5. Kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi – eeldus ei olnud täidetud. Nii üld- kui eripreventatiivses mõttes olnuks vajalik menetluse jätkamine. Esmalt tähendanuks kriminaalmenetluse jätkamine kohtulikus etapis tõenäoliselt toimepanija isiku avalikuks tulemist. Avalik häbipost on ainus tõhus vahend mõjutamaks perverte hoiduma selliste tegude toime panemisest ning perverdi isiku avaldamine võimaldanuks ühiskonna liikmetel end sellise inimese eest kaitsta. Raha maksmine riigieelarvesse pole sellise kuriteo puhul piisav meede edaspidi analoogsete tegude ära hoidmiseks. Lisaks saadab selline otsus prokuratuuri poolt ühiskondlikult sõnumi justkui saaksid jõukamad inimesed end kriminaalvastutusest vabaks osta. Eripreventatiivses mõttes on oluline, et [see pervert] oli meedia poolt vahendatud info kohaselt soetanud kolm kaamerat. Kusjuures teine kaamera paigaldati pärast seda, kui esimene oli juba leitud. Teine kaamera leiti üle kuu aja hiljem, mis tähendab, et [see pervert] paigaldas teise kaamera ja jätkas inimeste salaja filmimist ka pärast seda, kui esimene kaamera oli leitud.  Vahele jäämine ilmselgelt ei heidutanud [seda perverti] enne, kui tema isik sai vähemalt menetlejatele teatavaks. Kuivõrd 100,000 euro tasumine ei käi [selle perverdi] mastaabis jõukale inimesele eelduslikult üle jõu, saab ta oma tegevust jätkata, kuna tema isik ei tulnud avalikuks.

Subjektiivse poole pealt eeldab KarS § 311³  koosseis otsest tahtlust KarS § 16 lõike 3 mõttes. Menetluse lõpetamise otsuse tegi meedia andmetel Lõuna ringkonnaprokuratuuri abiprokurör. Prokurör pidi aru saama, et KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise eeldused polnud täidetud. Seega pidi prokurör teadma ja vähemalt möönma, et toimib menetlust KrMS § 202 alusel lõpetades ebaseaduslikult.

Eeltoodu pinnalt pean võimalikuks, et prokurör võis toime panna kuriteo KarS § 311³  mõttes, kui otsustas 08.07.2024 kriminaalmenetluse [selle perverdi] suhtes KrMS § 202 alusel lõpetada.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Suvaeit pealinnast