Selgitustaotlus Kliimaministeeriumile
Edastasin Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 18.11.2025 selgitustaotluse, mis puudutas liiklusseadust ning “sõidutee” ja “juurdesõidutee” eristamist seoses “ristmiku” mõistega.
20.11.2025 vastas PPA, et nemad selliseid küsimusi ei käsitle ning suunas mind esitama küsimuse seoses liiklusseaduse tõlgendamisega Kliimaministeeriumile.
Liiklusseaduse (LS) § 2 defineerib kõnealused mõisted järgmiselt:
Ristmik on samatasandiliste sõiduteedega teede lõikumisel moodustunud ala. Ristmikuks ei loeta parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala teega piirnemise kohta, samuti parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala juurdesõiduteed, üherajalise tee ning põllu- või metsatee teega lõikumise kohta ja selliste teede omavahelisi lõikumisi.
Sõidutee on sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee ei ole sõidutee. Teel võib olla mitu eraldusribadega eraldatud sõiduteed.
Seejuures ei defineeri LS eraldi mõistet “juurdesõidutee”, vaid viitab sellele “ristmiku” mõiste all.
LS § 72 lõike 5 teisest lausest johtub, et juurdepääsu võimaldamine võib toimuda ka avalikult kasutatava sõidutee kaudu. Seega pole “juurdesõidutee” LS mõttes sünonüümne juurdepääsuteega. See tähendab, et näiteks detailplaneeringus juurdepääsuteena kasutatav teelõik võib olla ka “sõidutee” LS mõistes.
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb silmas pidada seda, et sõitmine just juurdesõiduteel, aga mitte ristuval sõiduteel, peab olema kahtlusteta selge nii sõiduteel kui ka juurdesõiduteel liiklevatele juhtidele, sest vastasel korral tekiks liikluses ohtlik olukord, kus ei osata kahtlusteta määrata sõidujärjekorda (otsus nr 3-2-1-47-07, p 14).
Riigikohtu praktikale tuginedes on näiteks Harju Maakohus leidnud, et olukorras, kus teelõigu puhul pole ristuvalt sõiduteelt lähenevale juhile selgelt näha, kas ristuv teelõik viib vaid konkreetse rajatiseni või mitte, ei saa ristuvat teelõiku pidada pelgalt juurdesõiduteeks, vaid seda tuleb käsitleda sõiduteena ning ristumise kohta “ristmikuna” liiklusseaduse mõttes. Nii leidis kohus, et teelõik, mis ühendab kahte tänavat, on siiski “sõidutee” mitte pelgalt “juurdesõidutee”, kuna see ei viid vaid konkreetse rajatiseni (otsus nr 2-09-21802). Selles kohtulahendis käsitletud ja “ristmikuks” loetud teede lõikumise koht oli järgnev:


Ülaltooduga seoses palun ministeeriumil selgitada, kuidas mõista liiklusseaduse kontekstis järgmisi küsimusi:
1) mida tähendab “juurdesõidutee” liiklusseaduse § 2 punkti 68 ja § 17 lõike 3 mõttes?
2) kas “juurdesõidutee” definitsioon on seotud omandi küsimusega? (st kas teelõik on munitsipaal- või eraomandis)
3) kas “juurdesõiduteeks” saab pidada teelõiku, mis ühendab kahte tänavat ning mis on avalikkusele vabalt kasutatav sõidukiga ühest tänavast teise liiklemiseks?
4) kas “juurdesõiduteeks” saab pidada teelõiku, mis ei vii ainult konkreetse rajatiseni?
5) kas “juurdesõiduteeks” saab pidada teelõiku, mille puhul pole ilmselge, et see viib ainult konkreetse rajatiseni?
6) kas “sõidutee” liiklusseaduse mõttes võib olla detailplaneeringu raames juurdepääsutee eesmärgil loodud eraomandis olev teelõik, mis on sõidukite liikluseks ette nähtud teeosa ning avalikkusele vabalt kasutatav liiklemiseks ühest tänavast teise?


Lisa kommentaar