Mõned päevad pärast mu väikest tüli Delfiga kirjutas mulle Postimehe sporditoimetuse ajakirjanik, kes soovis samuti intervjuud.
Tänasin teda pöördumise eest ning selgitasin, et ma ei soovi suulist intervjuud anda. Lisasin, et võin kirjalikult vastata, aga sel juhul kavatsen vastused ka enda blogis avaldada. Märkisin, et Delfile see variant ei meeldinud, mistõttu ma eeldasin, et ka PM selle üle just õnnelik poleks.
Minu üllatuseks vastas aga PM ajakirjanik hoopis, et see on igati mõistetav soov ja et minu vastused kuuluvad loomulikult mulle.
Ta saatis mulle küsimused, mina saatsin vastused ning küsisin ka üle, kas ma võin ajakirjaniku küsimusi oma blogis kasutada (alternatiiv olnuks blogiteksti lihtsalt ise vahepealkirjad genereerida). Ta vastas jaatavalt.
Leppisime ajakirjanikuga kokku, et ma ei avalda oma vastuseid kohe samal päeval. Ega ma Delfi puhul seda meelega ei teinud – ma lihtsalt ei mõelnud selle peale. Keegi saatis toona ühte grupivestlusesse Delfi artikli lingi, mille peale keegi teine märkis, et ta ei saa seda lugeda, sest see on maksumüüri taga. Sestap panin enda vastused kohe üles. Tegelikult oleksin võinud vabalt mõned päevad oodata, ma siiralt lihtsalt ei mõelnud selle peale. Kui Delfi oleks mulle kirjutanud, et ole hea, võta korraks maha oma blogipostitus ja oota mõned päevad, oleksin vabalt vastu tulnud. Kahjuks valis Delfi toona vale lähenemise, aga see selleks.
Ma olin vahepeal ootamatult kaua kimpus majandusliku väärkohtlemise video skriptiga (praeguseks olen video töötlemise faasis), mistõttu kõik muu venis. Sestap jõuab ka see tekst siia hilinemisega.
Ajakirjaniku küsimuste ja minu vastuste pinnalt ilmus Postimehes kaks eraldi artiklit:
- Marko Susi, “«Kuidas see võimalik on?» Tuntud jurist imestab, miks Tõnis Sildarult ei võetud Henry hooldusõigust”, 29.05.2026, Postimees;
- Marko Susi, “Kelle taskusse liiguvad Henry Sildaru toetused? Jurist seadis kahtluse alla MTÜ tegelikud kasusaajad”, 30.05.2026, Postimees.
NB: mina ei valinud pealkirju. Hoiatasin ka ajakirjanikku, et ma märgin oma blogis ära, et esimene pealkiri mulle ei meeldinud.
Mu täpsed sõnad ajakirjanikule ses osas olid: “Mulle ei meeldi, et see väike kõrvalkommentaar seoses toona alalealise Henry Sildaruga on nüüd lausa loo pealkirjaks pandud, aga samas saan aru, et me kõik opereerime klikiökosüsteemis. Kui see ärgitab mõnd inimest sisusse süvenema, siis küllap on see seda väärt. Ning põhimõtteliselt ma muidugi jään selle küsimusepüstituse juurde: teades seda, millised tõendid olid olemas nii füüsilise kui vaimse väärkohtlemise kohta, siis paratamatult see küsimus mind ka päriselt kummitama jäi.”
Ajakirjanik selgitas, et alternatiivne pealkiri olnuks midagi seoses mu kommentaariga, et ma ei mõista, kuidas inimesed Tõnise manipulatsioonidest läbi ei näe. Jätsin lõpliku otsuse ajakirjanikule ja märkisin, et kui läheb see pealkiri, mis mulle ei meeldinud, siis märgin oma vastuväite blogis ära.
Aga lähme nüüd asja sisu juurde.
Kirjelda, kuidas jõudsid Sildarude teemani?
Sildarude teema käsitlus algas minu jaoks vanemate ja alaealiste laste varasuhetest.
Avaldasin esimese video sel teemal 30.05.2024. Toona oli see ajendatud J. Martinsoni väärast käsitlusest Sildarude varateemadel. Martinson kirjutas, et 17-aastaselt oli Kelly Sildaru miljonär ning täpsustas, et tegelikult oli hoopis perel miljon. Ilma igasuguse taustinfota tegin toona lihtsa video teemal, kas alaealine laps peab pere ülal pidama. Vastus on loomulikult “ei”.
Ma polnud sel hetkel isegi veel tutvunud kohtuotsustega, mis kinnitavad, et see Martinsoni väide oli väär. Mul polnudki kohtuotsuseid vaja näha, sest iga jurist teab, et alaealine laps ja tema vanemad on eraldiseisvad õigussubjektid ning vanem ei saa lapse seadusliku esindajana niisama lihtsasti ja täiesti omal äranägemisel lapse vara käsutada.
Tõnis Sildaru läks oma napilt 18-aastaseks saanud tütre vastu kohtusse väitega, et vanemate ja nende alaealiste laste vahel oli seltsinguleping sõlmitud. Tõnis väitis, et seltsing sai alguse aastal 2007, mil Kelly Sildaru oli 5-aastane. Umbes 2-aastane Henry olevat seltsingulepinguga 2008.a liitunud. Tõnis Sildaru kaotas selle vaidluse 2021.a maakohtus ning 2022.a ringkonnakohtus (Riigikohus ei võtnud asja menetlusse). Ringkonnakohtu lahendi õiguslike põhjenduste osa on avalik (väljavõtteid maakohtu lahendist leiab Kelly Sildaru elulooraamatust).
Tänaseks olen oma silmaga näinud Kelly Sildaru konto väljavõtteid, millest nähtub, et napilt enne 17ndat sünnipäeva oli Kelly kontol vaid veidi üle 6000 euro. Tõnis Sildaru ei teinud tütrest miljonäri – ta tegi endast rikkuri. Tõnis Sildaru lasi ehitada uhke eramu, mis oli ainult Tõnis Sildaru nimel, Tõnise ainuomandis. Ainus põhjus, miks Kelly Sildaru hiljem selle maja endale sai, oli see, et ta läks isa vastu kohtusse, et saada tagasi raha, mille isa tema kontolt tuuri oli pannud. Seetõttu oli meediast täiesti väär levitada sõnumit justkui oleks Tõnis Sildaru oma lapsest miljonäri teinud. Olukord oli ristivastupidine: Tõnis Sildaru oli oma lapsi rikastumise eesmärgil ära kasutanud.
Kusjuures, isegi pärast seda, kui maja Kelly Sildaru nimele kirjutati, keeldus Tõnis Sildaru majast välja kolimast. Tõnis oli seal tütrele kuuluvas majas puuküürnikuks kuni 2023. aastani. Üürnik on palju öeldud, sest ega Tõnis Sildaru oma lapsele üüri ei maksnud. Ta parasiteeris seal.
Tol aastal (2024) oli mul mõte hiljem teha video ka 2024.a “Täistund” saatest, kus Tõnis Sildaru käis kordamas valenarratiivi, mille tsiviilkohtud olid juba aastaid tagasi lõplikult ümber lükanud. Siis aga tulid elu ja muud teemad vahele.
Uuesti jõudis Sildarude teema minu orbiiti siis, kui Kelly Sildaru dokumentaal muutus Jupiteris tasuta kättesaadavaks. Mina, vana rott hing, vaatasin selle ära alles siis, kui sain seda tasuta vaadata. Enne, kui ma jõudsin kanali tasuliste liikmetega oma muljeid sellest dokumentaalist jagada, võitis Henry Sildaru olümpiamedali, mille tulemusel hakkas valjuhäälne osa ühiskonnast Tõnis Sildarut jõuliselt kiitma. Suur osa fookusest oli just Tõnisel. Muuhulgas viskas Facebook mulle ette mingi suvalise inimese postituse, kus ta kirjutas sõna otseses mõttes, et see medal näitab, et Tõnise treeningmeetodid on olnud 100% õiged. See võõra inimese postitus on paljuski põhjus, miks ma sellest teemast nii tulihingeliselt kinni hakkasin.
Olin just vaadanud ära Kelly Sildaru dokumentaali ja kuulanud kõigi seal sõna võtnud inimeste kirjeldusi Tõnis Sildaru treeningmeetoditest, kes oma näo ja nimega avalikult rääkisid toimunust. Need polnud anonüümsed vihjed, need olid päris inimesed, kes päriselt olid toimunut pealt näinud ja olnud tunnistajateks Tõnise kaheldavatele treeningmeetoditele ja volatiilsele käitumisele. Näha siis kaasmaalast kiitmas Tõnise treeningmeetodeid ja nimetamas neid 100% õigeteks, sest poeg sai medali, oli mõistusevastane.
Pidin esialgu uuesti ja põhjalikumalt ette võtma vanemate ja laste varasuhete teema, kuid seda uurides avanes minu ees dokumenteeritud vaatepilt Tõnis Sildaru poolt toime pandud lastevastasest füüsilisest ja vaimsest väärkohtlemisest. Majanduslik väärkohtlemine oli (juuraharidusega) siililegi selge, kuid ma poleks osanud arvata, et ka füüsilise ja vaimse väärkohtlemise kohta on nii palju tõendeid.
Kuivõrd keeruline selle teemaga on tegeleda ja miks?
Kõige keerulisem kogu selle käsitluse juures on olnud aduda seda tohutut ebaõiglust, mis ühiskonnas vohab. Mingid inimesed võimlevad end kringliks, et väärkohtlejat kaitsta ja õigustada. Veel kummastavam on kuulda, kuidas osad kodanikud minu videote peale ahastavad, et millal sellest teemast rääkimine lõppeb. Huvitaval kombel ei vaevu samad inimesed küsima, et millal Tõnis Sildaru normaalseks tõmbab. Tõnis esitas ju veel 2025.a lõpus kuriteokaebuse omaenda tütre vastu väitel, et tütar olevat temalt “varastanud” Facebook’i lehe nimega “Kelly Sildaru”. Sellest lükkest nähtub selgelt, et Tõnis Sildaru üritab siiamaani kümne küünega kinni hoida oma tütrest kui tootest ja tuluallikast.
Tõendeid selle kohta, kuidas Tõnis Sildaru üritas oma tütrest raha välja pigistada ka pärast seda, kui nende teed olid lahku läinud, on veel, ning kavatsen neid ka viimases videos jagada.
Teine keeruline aspekt selle teema kajastamise juures on see, et paljud inimesed kipuvad samastama Tõnis Sildarut tema pojaga. See pole aus. Henry Sildaru ei vastuta oma isa tegude ega käitumise eest ning poja saavutused ei teeni isa patulunastusena. Tõnis Sildarut ja Henry Sildarut tuleb eraldiseisvate isikutena käsitleda.
Miks otsustasid tegeleda Sildarude teemaga?
Sellest loost vaatas vastu karjuv ebaõiglus ning paljuski ka üldsuse teadmatus. Näiteks ei näi paljud inimesed mõistvat, et alaealist last ei saa panna vastutama pere toimetuleku eest. Veel vähem on vanemal õigust kasutada ära oma lapsi rikastumise eesmärgil. Nagu maakohus seda nii kaunilt sõnastas Tõnis Sildaru algatatud seltsingulepingu kohtuvaidluses: “.. on ebamoraalne ja taunitav alaealiste laste arendamine sarnaselt tõuhobustega eesmärgil, et lapsed teeniks nendesse panustatud raha hiljem oma tööga nn seltsingule kasumiga tagasi”.
Kirjelda seda emotsiooni või tunnet, kui kuulsid esimest korda neid kurikuulsaid helisalvestisi.
“Täiesti perses, see pole võimalik,” käis mu peast läbi, kui kuulasin esimest, pea tund aega kestvat vestlust Tõnis Sildaru ja tema 17-aastase tütre vahel, milles raames Tõnis üritas last survestada, et temalt võimalikult palju raha välja pressida. Kui ma poleks teadnud, et Tõnis Sildaru oli sel ajal pea 40-aastane mees, oleksin arvanud, et tegemist on mingi hilisteismelise ossiga. Tõnis Sildaru näitas alaealisele tütrele korduvalt keskmist sõrme, saatis ta perse, valetas talle lepingute kohta ning kauples oma alaealise lapsega, et endale võimalikult palju raha saada (võrreldes end nt Šveitsi suusakoondise toonase peatreeneriga). Kusjuures alaealine Kelly kutsus isa korduvalt korrale, rõhutades isale, et isa ei pea talle ju keskmist näppu näitama. Tõnis Sildaru vastas selle peale, et peab küll.
Kokku oli minu valduses helisalvestisi neljast erinevast vestlusest aastatel 2018-2019. Vestluste toimumiste ajal oli Kelly Sildaru alaealine, kolme vestluse ajal 16-aastane, viimase puhul 17-aastane.
Näiteks valgete sokkide teema oli pärit samast vestlusest, millest kõige hullem nopiti välja ja avaldati juba 2021.a “Pealtnägija” saates. Tegelikult oli samast vestlusest pärit nii lapse peedistamine Instagrami, menstruatsiooni, emotsioonide ja nende neetud valgete sokkide pärast. See oli 20 minutit puhast vaimset terrorit, mille Tõnis Sildaru oma alaealise lapse suhtes toime pani. Seda vestlust kuulates täitus hing vihaga – kuidas saab üks isa oma last niimoodi materdada ja mille pärast? Raha, ainult raha. Tõnis Sildaru heitis alaealisele tütrele ette, et Tõnis tahaks hoopis kodus olla nagu teised isad. Mis teda takistas? Ahnus.
Kui ma olin kõik neli salvestist ära kuulanud, olin vihane ja ahastuses. Näiteks osas, kus Tõnis Sildaru peedistas last selle eest, et viimasel on Instagramis vaid 30k jälgijat ning võrdles teda mitmete teiste sportlastega, tekkis endalgi frustratsioon, et mida kuradit see Tõnis oma lapsest tahab. Tõnis muudkui jauras, et Kelly peab oma tiimi kasvatama, aga kuidas ja mida ta tegema pidi, see jäi 16-aastase tütre õlgadele.
Kuidas Kelly Sildaru suutis sellise surve ja vaimse vägivalla all elada ja treenida, on minu jaoks müstika. Müts maha selle naise ees, siiralt.
Nendest vestlustest on ka selge, et vabatahtlikult poleks Tõnis Sildaru mingit vara tütrele loovutanud. Ta oli tütre kontosid süstemaatiliselt ja järjepidevalt tühjaks kantinud, jättes tütrele 2019.a alguseks vaid veidi üle kuue tuhande euro. Kõik muu oli liikunud peaasjalikult kas Tõnis Sildarule endale või tema korraldusel MTÜ-le Kelly & Henry Sildaru Suusaklubi, kus Kelly Sildaru polnud mitte keegi, tal oli formaalselt null seost selle MTÜ-ga. Kusjuures Tõnis jätkas tütre konto tühjaks kantimist isegi pärast seda, kui Kelly 2019.a alguses isa vastu kohtusse läks.
Mis on sinu hinnangul kogu teema juures kõige räigem/uskumatum?
Üldisemal tasandil kindlasti see, kuidas Tõnis Sildarul on õnnestunud Eesti meediat ja avalikkust manipuleerida. Seda olukorras, kus mitmeid tema valeväiteid lükkab ümber avalikult kättesaadav teave. Näiteks kajastas meedia 2021.a põhjuseid, miks Henry Sildaru jäi 2022.a olümpiast eemale ning selle kajastuse osaks olid ka Tõnis Sildaru enda selgitused, et parem on jätta olümpiale minemata. See ei takistanud Tõnis Sildarut 2024.a saates “Täistund” valetamast, et pojal jäi õe tsiviilhagi tõttu olümpiale minemata. Mitte keegi ei võtnud vaevaks osutada sellele, et Tõnis Sildaru ju täiesti selgelt valetas seal saates.
Asja sisu poolest aga üllatas kindlasti see, et tavaliselt on keerulistes perekonnalugudes rohkem halle varjundeid. Siin loos ei ole. Siin on asi must-valge. Tõnis Sildaru on justkui multikalaadne pahalane, kes pigistas enda tütrest viimase välja ning ei jätnud jonni ka aastaid hiljem. Fakt, et Tõnis Sildaru veel 2025.a lõpus tütre vastu kuriteokaebuse esitas väitega, et tütar varastas temalt Facebooki lehe “Kelly Sildaru”, ütleb mulle kui kõrvaltvaatajale Tõnise kohta kõik, mis öelda on. See lugu pole lugu stippspordi keerukatest tahkudest, vaid lihtlabane klišee sellest, kuidas raha ja ahnus võivad mõne inimese täiesti segi pöörata.
Samas kõige uskumatum oli siiski võibolla see, et Tõnis Sildarut ei võetud poja kehalise väärkohtlemise eest kriminaalkorras vastutusele. Sõnumivahetused, mida oma selle sarja esimeses videos kirjeldasin, teenisid ka kriminaalmenetluses tõenditena. Need tõendid kinnitasid, et Tõnis Sildaru kägistas ja tagus oma 13-aastast poega, tekitades hirmu ka juhtunut pealtnäinud teises lapses. Lisaks pöörduti 2021.a Suusaliidust veel eeltoodud seigast eraldiseisvalt lastekaitsesse. See näitab, et Tõnis käitus oma pojaga ka järgnenud aastatel kõrvalseisjate jaoks piisavalt häirivalt, et ajendada pereväliseid isikuid lastekaitsesse pöörduma. Ometigi säilis Tõnis Sildarul hooldusõigus oma poja suhtes. Kuidas see on võimalik? Kes kaitseb last ebastabiilselt käituva vanema eest? Tundub, et mitte keegi.
On ka tõendeid selle kohta, et lisaks füüsilisele ja erivormides vaimsele vägivallale kasutas Tõnis Sildaru enesetapuähvardusi lähedaste käitumise kontrollimiseks.
Ja kõige selle taustal leidub veel inimesi, kes arutlevad selle üle, kas äkki ikka ei võiks Tõnis Sildaru aasta treeneri tiitlile kandideerida. Vot see on minu jaoks siiralt täiesti uskumatu.
Kui palju on veel helisalvestisi ja muud säärast häirivat teavet, mida avalikkus ei tea? Kas ja millal jõuab see avalikkuseni?
Minu enda jaoks oli kõige häirivam esimeses videos avaldatud tunnistaja vahetu kirjeldus sellest, kuidas Tõnis Sildaru oma 13-aastast poega kägistas ja tagus. See aga pühiti pärast video avaldamist kuidagi vaiba alla ettekäändel, et Tõnis Sildarule kuuluval Facebook’i kontol avaldati postitus, kus laps sisuliselt võttis isa käitumise eest süü enda peale. See on ju mõistusevastane suhtumine. Kuidas ikka veel leidub Eestis inimesi, kes Tõnis Sildaru manipulatsioonidest läbi ei näe, on siiralt hämmastav.
Viimane video puudutab majanduslikku väärkohtlemist. See peaks kõige muu taustal loogiliselt vähem häirivalt mõjuma. Lisaks sai palju olulist ses osas juba vaimse väärkohtlemise videos ära mainitud, kuna majanduslik väärkohtlemine ja vaimne väärkohtlemine käivad paljuski käsikäes.
Mina ei oska ette aimata, mis inimesi rohkem kõigutab. Ma oleksin teisest videost menstruatsiooni ja valgete sokkide teema napilt välja jätnud, sest video oli juba maru pikaks veninud. Samas just need kaks seika tekitasid ühiskonnas palju vastukaja. Sestap ma ei oska ennustada, kas mingi uus teave kolmandas videos võiks kedagi liigutada või mitte.
Mis mõtteid ja tundeid kogu see teema tervikuna tekitab?
Vaadates seda, kui jõuliselt mõned kodanikud Tõnis Sildaru füüsilist ja vaimset vägivalda laste suhtes õigustavad, pisendavad ja normaliseerida püüavad, tekib paratamatult küsimus: kui palju lapsi kannatab Eestis sellise vanematepoolse vägivalla all? Ma loodan, et neil lastel, kes sellisest põrgust välja on tulnud, õnnestunub enda lastega vägivallamustrit murda ning olla enda vanematest paremad.
Millal avaldad YouTube’is järgmise video Sildarude teemal?
Juunikuu jooksul. Esialgu plaanisin maakohtu otsuse ära oodata, kuid põhjendustega otsus tuleb alles juuni lõpus. Nii kaua pole mõtet oodata.
Tänaseks on teada, et maakohus mõistis Tõnis Sildaru omastamises süüdi, kuid olen kindel, et ta vaidlustab selle otsuse. Tõnis Sildarule pakuti ju ka kriminaalmenetluse lõpetamist oportuniteedi alusel, kuid sellest ta keeldus. Seetõttu ei pea ma tõenäoliseks, et ta selle otsusega lepib.
Soovitan tähelepanu pöörata ka sellele, mis lükkeid vahepeal tehtud on. 2024.a lõpust on MTÜ Kelly & Henry Sildaru Suusaklubi juhatuse liikmeteks Henry, Aidi ja Madis Sildaru (Tõnise ema ja vend).
Samas kui vaadata MTÜ-d Paeokka, kuhu nt Sõõrumaa kutsus rahvast üles Henry Sildaru spordi jaoks annetusi tegema, siis sealses juhatuses on hoopis Kalev ja Madis Sildaru (Tõnise isa ja vend) ning tegelikuks kasusaajaks on Tõnise isa Kalev Sildaru.
Iga mõtlev inimene peaks endalt küsima, miks pandi Henry Sildaru just selle MTÜ juhatusse, mille vastu Kelly Sildaru esitas juba aastaid tagasi tsiviilhagi? (kriminaalmenetlus jäi ootele ajaks, mil Tõnis Sildaru pidas tsiviilkohtus seltsinguvaidlust tütre vastu)
Miks pole Henry Sildaru selle MTÜ juhatuse liige, kuhu täna tema spordiks mõeldud annetusi ja toetusi kogutakse?
MTÜ-l Kelly & Henry Sildaru Suusaklubi pole võimalik seda vaidlust Kelly Sildaru sponsorraha üle võita. Kusjuures Henry Sildarut see majanduslikult ei tohiks mõjutada, sest MTÜ-s on varasid rohkem, kui Kelly Sildaru nõue ja Henry Sildaru sponsorrahade maksimaalne summa kokku.
MTÜ kaotab varem või hiljem. Kui kaotuse ajal on MTÜ juhatuses jätkuvalt Henry Sildaru, siis tasub jälgida mängu: kas see kaotus mängitakse kellegi poolt järjekordseks õde vs vend valenarratiiviks?
Lisakommentaar pärast 26.05 kohtuotsuse kuulutamist
Minult on palju küsitud seda, miks seisis Henry Sildaru maakohtu otsuse kuulutamise ajal isa Tõnise kõrval süüpingis. Ehk milles Henryt süüdistatakse või miks ta nagu kohtualune seal saalis otsust kuulas?
Siin tulebki mängu fakt, et 2024.a novembris pandi äsja täisealiseks saanud Henry Sildaru selle kohtu all oleva MTÜ juhatuse liikmeks. Juhatuse liige on ju MTÜ seaduslik esindaja.
Ma ei kujuta ette ka, miks otsustati värkselt 18-aastaseks saanud noorsportlane panna sellisesse olukorda, et tema peab nüüd just selle kohtu all oleva MTÜ juhatusse minema. Majandusaasta aruannete järgi pole sinna MTÜ-sse pärast 2019.a sponsorrahasid või muid toetusi laekunud. See tähendab, et Henry enda sponsorrahad sinna MTÜ-sse ei liigu. Ühegi teise juriidilise isiku juhtorganis ta pole.


Lisa kommentaar
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.